Kas julged olla sina ise? Kas teed oma valikud hirmust või armust?

On võimalik mõelda ja öelda oma tõde, mitte hirmu või viha ajendil, vaid armastusest ja austusest iseenda vastu.

Ebaõigluse hingehaav on midagi, mis võib uinuda, kuid teatud olukordades uuesti valusalt esile kerkida. Lapse hooldusõiguse vaidlused, ametkondade otsused või reeglid, mis tunduvad paindumatud ja ebainimlikud, võivad avada vanu haavu, mille all tõstab pead ebaõiglus.

Paljud on kogenud, kuidas nende hääl jääb kuulmata, kuidas neid ei arvestata olukordades, kus nad tunnevad end kõige enam vastutavana. Kui laps kuulub justkui süsteemile ja vanema sõna ei loe, siis tekib küsimus: kelle käes on tegelikult vastutus? Ja miks tundub, et süsteemi ebaõnnestumiste korral ei vastuta keegi, ent üksikisikule on ootused ja karistused selged?

Ebaõiglus võib tekitada viha ja trotsi, kuid samas võib see olla ka suunav jõud. See meenutab, kui oluline on jääda truuks oma tõele, seista oma väärtuste eest ning mitte lasta hirmul enda valikuid juhtida. Mõnikord nõuab see allaneelatud sõnade vabaks laskmist, enese väljendamist ning oma sisemise lapse kuulamist ja mõistmist.

Teraapia ja eneseteadlikkus aitavad märgata mustreid, mille on loonud mineviku kogemused. Enese aktsepteerimine ning oma hääle kuuldavale toomine ei tähenda vastuhakku, vaid teadlikku valikut elada oma tõe järgi.

Tõeline vabadus ei seisne teiste heakskiidu otsimises, vaid julguses elada kooskõlas oma väärtustega. Ebaõiglus võib puudutada, kuid see ei pea sind murdma. Igal inimesel on õigus oma mõtetele, tunnetele ja valikutele ning võime teha otsuseid mitte hirmust, vaid armastusest lähtuvalt.

Armastusesidet ei saa rikkuda keegi ega miski – see on tugevam kui ükski süsteem. See on tõeline vabadus.