Ei ole. See kogemus on väga reaalne. Ja enamasti tähendab see hoopis seda, et keha üritab rääkida keelt, mida me pole harjunud kuulama.
Keha ei ole masin, millel üks osa läheb katki ja teine jääb puutumata. Keha ja meel ehk mõtted ja tunded toimivad kogu aeg koos. Me kõik teame, kuidas süda hakkab kiiremini lööma, kui oleme ärevad, või kuidas kõht tõmbub pingesse hirmu korral. See seos tundub iseenesestmõistetav. Aga millegipärast kipume unustama, et see ühendus ei ole ajutine ega pinnapealne, vaid pidev ja sügav.
Kui inimene elab pikalt stressis, surub alla viha, kurbust või hirmu, siis need seisundid ei kao lihtsalt ära. Neid ei saa kehast välja mõelda ega ära ignoreerida, mõistuse ja mõtetega ei saa me tundedi tunda. Keha peab nendega midagi tegema. Ja sageli hakkab ta neid väljendama sümptomite kaudu.
See ei tähenda, et valu või väsimus oleks kujuteldav. Vastupidi, need on täiesti reaalsed füüsilised kogemused. Lihtsalt nende juur ei pruugi olla seal, kust me oleme harjunud seda otsima.
Teraapias kohtan inimesi, kellel on krooniline kaela- ja õlavalu. Kui me hakkame koos uurima, mis nende elus toimub, ilmub tihti sama muster. Inimene tunneb, et ta peab olema tugev, vastutav, alati olemas. Ta ei luba endale nõrkust ega puhkust, sest teised justkui vajavad teda. Keha võtab selle rolli sõna otseses mõttes üle ja kannab koormat, mida meel ei julge maha panna.
Sarnane lugu kordub sageli seedimisega seotud probleemide puhul. Kui inimene on olukorras, mida ta ei suuda vastu võtta, millega ta ei ole rahul, aga mida ta ei tunne endal olevat õigust muuta, siis keha reageerib. Seedimine muutub raskeks, justkui ei suudaks organism enam “elu läbi lasta”. Tihti selliste sümptomitega kliendid ütlevad, et nad ei suuda oma tööd või mõnda suhet seedida. Keha räägib siin väga otseses keeles.
Ka krooniline väsimus ei ole enamasti lihtsalt unepuudus. See on sügav kurnatus, mis tekib pidevast pingeseisundist. Kui inimene ei luba endale puhkust, ei tunne turvalisust olla lihtsalt olemas, vaid on kogu aeg valvel, siis keha ei saa taastuda. Isegi uni ei anna sel juhul päris puhkust, sest meel ei lase lõdvaks.
Nahk, mis on meie piir välismaailmaga, reageerib sageli siis, kui emotsionaalsed piirid on hägused. Kui inimene ei julge end näidata, kardab hinnanguid või tunneb vajadust end kaitsta, võib see väljenduda nahaprobleemidena. Sama kehtib liigeste ja selja kohta, kuhu koguneb pinge, mis pole saanud liikumist ega väljendust.
Keha käitub nii mitte sellepärast, et ta tahaks karistada. Keha on aus. Kui inimene ütleb endale ja teistele, et kõik on korras, aga sisimas on ta läbipõlenud või rahulolematu, siis keha ei mängi seda rolli kaasa. Ta annab märku ja ütleb, et midagi vajab tähelepanu.
Haigus või sümptom ei ole läbikukkumine ega nõrkus. Väga sageli on see kutse peatuda ja vaadata enda sisse. Kutse kuulata seda, mida pole seni saanud või julgenud kuulata. Keha püüab kaitsta, mitte kahju teha. Ta püüab tuua nähtavale midagi, mis on jäänud liiga kauaks varju.
Sageli saab inimene ise aru, et keha räägib, kui uuringud on korras, aga enesetunne mitte. Kui sümptomid tulevad ja lähevad kindlates olukordades või eluetappides. Kui ravimid leevendavad ajutiselt, aga probleem tuleb tagasi. Või kui sümptomid süvenevad just stressi ja emotsionaalse koormuse ajal. See sisemine teadmine, et midagi on valesti, isegi kui sellele pole nime, on samuti oluline vihje.
Mäletan üht naist, kelle alaseljavalu ei allunud ühelegi ravile. Alles siis, kui vaatasime koos, millal valu algas, tuli nähtavale seos uue tööga, mida ta tegelikult ei tahtnud, aga mille ta tundis kohustusena vastu võtta. Ta oli kogu elu elanud teiste ootuste järgi, teinud “õigeid” valikuid, kuid jätnud enda vajadused tahaplaanile. Selg hakkas valutama hetkel, mil ta pidi taas kandma midagi, mis ei olnud tema jaoks õige. Kui ta hakkas endale ausalt otsa vaatama ja lubama väikseid muutusi, hakkas ka keha reageerima.
Keha ei vaja esmalt parandamist. Ta vajab kuulamist. Küsimusi, mis on ausad ja vaiksed. Millal see sümptom tekkis? Mis sel ajal minu elus toimus? Mida ma tundsin, aga ei väljendanud? Mida see sümptom mulle võimaldab või millest ta mind hoiab? Vahel annab keha haiguse kaudu loa puhata või öelda ei, kui inimene ise seda luba ei anna.
Tõeline tervenemine ei alga sealt, kus sümptom maha surutakse, vaid sealt, kus põhjus saab nähtavaks. Holistilises lähenemises ei võidelda keha vastu. Teda võetakse tõsiselt. Kui emotsionaalne juur saab teadvustatud ja läbi töötatud, hakkab keha sageli ise tasakaalu leidma. Mitte ime läbi, vaid seetõttu, et ta ei pea enam karjuma.
Keha mäletab kõike, eriti seda, mis on jäänud pooleli. Aga keha on ka uskumatult andestav. Ta tahab terveneda. Ta tahab tasakaalu. Ja kui inimene on valmis kuulama, hakkab ka keha rääkima selgemalt ja rahulikumalt.
Kui sa tunned seda teksti lugedes ära enda kogemuse, siis see ei ole juhus. Midagi sinus on juba teadlik. Sa ei ole nõrk, sa ei kujuta asju ette ja sa ei ole üksi. Su keha ei ole su vaenlane. Ta on su liitlane, kes püüab sind hoida.
Ja küsimus ei ole enam selles, kas keha räägib. Küsimus on selles, kas oled valmis teda kuulama.