Viis hingehaava. Mahajätmise haav ja sõltuva mask.

Paljudel meist on hingehaavad, mis kujundavad seda, kuidas me maailma tajume, ennast näeme ja teisi kogeme. Lise Bourbeau kirjeldab viit põhilist hingehaava, mis on tekkinud lapsepõlves või juba enne sündi. Nendeks on hülgamine, mahajätmine, alandamine, reetmine ja ebaõiglus. Need on sügavad hingehaavad, mis kujundavad meie suhete mustreid, enesehinnangut ja kogu maailma kogemist. Täna jätkan teise hingehaava, mahajätmise haava, kirjeldamist.

Mahajätmise hingehaav kujuneb välja juba enne lapse kaheaastaseks saamist. Kõige sagedamini tekib see haav vastassoost vanema suhtes olukordades, kus see vanem on mingil põhjusel lapse elust emotsionaalselt või füüsiliselt eemal. See võib juhtuda näiteks pikaajalise töö, haiglaravi, uue beebi sünni või muu pühendumist vajava olukorra tõttu, mis jätab lapse ilma vanemliku läheduse ja toetava kohaloluta.

Laps, kes kogeb mahajäetust, tunneb end üksi, toeta ja nähtamatuna. Ta hakkab iseendast kujundama pilti, et ilma teiste abita pole ta suuteline midagi saavutama. Vaimne ja emotsionaalne nälg, mis sellise kogemusega kaasneb, võib mõnikord olla nii sügav, et isegi füüsiline toidupuudus võib hiljem selle haava taasaktiveerida.

Mahajäetud lapse kehaline kuju peegeldab sageli tema sisemist seisundit: kõhn, jõuetu, nõrga lihastoonusega keha, mis nagu ei suudaks end püsti hoida. Silmad on tihti suured ja kurvad, õlad, rind ja kõht vajuvad longu. See haav võib jätta inimesesse mulje justkui oleks ta laps, kes vajab pidevat tuge ja abi. Hääl muutub sageli lapselikuks, eriti kui otsitakse abi või soovitakse tähelepanu.

Sõltuva maski kandja vajab väga tuge, aga mitte niivõrd nõuandeid, vaid südamlikku kohalolu. Ta võib näida passiivse ja laisana, kuid tegelikult peitub selle taga soov olla koos kellegagi, kasvõi lihtsalt moraalse toe pärast. Kui teda toetatakse, tõlgendab ta seda kui armastust ja hoolimist. Ta on sageli emotsionaalselt tundlik, kipub dramatiseerima olukordi ning tema murede kõrval võivad teiste probleemid tunduda tühised.

Sõltuva mask paneb inimese otsima tähelepanu ja heakskiitu. Talle on oluline tunda end vajalikuna ning ta võib sageli võtta enda kanda teiste muresid, jäädes ise tahaplaanile. Suhetes kalduvad nad tihti täitma päästja rolli, nad püüavad kedagi „päästa“, loodavad saada armastust ja lähedust, millest kunagi puudust tunti. Samas võivad nad suhteid katkestada just siis, kui need muutuvad liiga lähedasteks, sest mahajäetuse hirm aktiveerub taas.

Mahajätmise haav ei lase inimesel üksindust taluda. Ta võib taluda vägivalda, sõltuvuslikke suhteid või valulikke olukordi, sest üksinda olemine tundub veelgi raskem. Üksindus võib tunduda ohtlik ja lausa eluohtlik. Sageli jäävad nad kinni suhetesse, mis pole tegelikult toetavad ega armastavad, lihtsalt selleks, et mitte olla üksi.

Kui sõltuv inimene tajub, et teda ei vajata, siis võib ta tunda end hüljatu ja mahajäetuna. Samas ei teadvusta ta sageli, et ka ise jätab inimesi, olukordi või projekte pooleli. Mida sügavam on see haav, seda enam väljendub temas ka iseenda mahajätmine – loobumine enda unistustest, vajadustest ja sisemisest väest.

Sõltuva haava korral on sagedased ka psühhosomaatilised vaevused. Terviseprobleemid, nagu astma, migreen, depressioon, bronhiit ja neerupealiste nõrkus, võivad olla signaalid, et sisemine laps karjub tähelepanu ja armastuse järele. Sageli võivad esineda ka harvaesinevad või ravimatud haigused, mis näivad justkui meeleheitlik katse tõmmata teiste tähelepanu.

Toitumisharjumustes võib sõltuv inimene kalduda ülesöömisele, eriti kui puudub lähedane emotsionaalne kontakt. Ta sööb sageli aeglaselt ja eelistab kerget toitu, kuid võib toidule omistada emotsionaalset tähendust. Sageli kuuleme neid ütlemas, et „see laps sööb ära kogu mu energia“, ''ta sööb mu närvid ära'' või „see töö sööb kogu mu aja“.

Sõltuv mask ei tähenda nõrkust – pigem on see sügava haava peegeldus, mis vajab aktsepteerimist, mõistmist ja tervenemist. Kui inimene õpib iseendale tuge pakkuma ja märkab, millal tegutseb haavast lähtuvalt, siis on võimalik sellest valust vabaks saada. Just iseseisvus, mitte sõltumatus, on see, mida sõltuv inimene tegelikult vajab - oskus seista oma jalgadel, ilma et peaks selleks pidevalt teiste tuge otsima.

Tervenemine algab hetkest, mil tunnistame endale: „Ma kardan, et mind jäetakse maha.“ Alles siis saab sündida see sisemine mõistmine, mida oleme alati vajanud.

Ja nüüd…
Kui sa tunned, et see teadmine liigutas midagi sinu sees, siis küsin sinult:

Kas sinus võib peituda mahajätmise hingehaav?
Testi ennast - vasta küsimustele "jah" või "ei".
1. Kas sa kardad, et sind jäetakse maha, isegi kui selleks pole otsest põhjust?

2. Kas vajad teiste tuge ja kohalolu, et tunda end turvaliselt ja armastatuna?

3. Kas oled valmis jääma halba või kahjulikku suhtesse, et mitte olla üksi?

4. Kas tunned, et oled justkui laps täiskasvanu kehas – vajadus hoolitsuse ja mõistmise järele on väga suur?

5. Kas sul on raskusi otsuste tegemisega ilma teiste kinnitust või heakskiitu saamata?

6. Kas kaldud võtma enda kanda teiste inimeste muresid, lootuses saada vastu armastust või tähelepanu?

7. Kas tunned end nähtamatuna või ebaolulisena, kui keegi sind ignoreerib või ei vasta ootustele?

8. Kas dramatiseerid olukordi alateadlikult, et saada tähelepanu või tuge?

9. Kas sul on kalduvus üle süüa või tarvitada toitu emotsionaalseks lohutuseks?

10. Kas sul on sageli tunne, et ilma teiste abita ei saa sa elus hakkama?

Tulemused
Kui vastasid „jah“ 3–4 küsimusele:
Sõltuva maski jooned võivad sinus aeg-ajalt ilmneda, eriti stressi või üksinduse korral. Hea hetk end rohkem toetada ja teadlikult märgata neid mustreid.

Kui vastasid „jah“ 5–7 küsimusele:
Sõltuva mask on sinu elus tõenäoliselt aktiivne. Soovitav on uurida oma sisemisi haavu lähemalt ja pöörata tähelepanu sellele, millised uskumused või tunded takistavad sul iseseisvalt tegutseda.

Kui vastasid „jah“ 8-le või enamale küsimusele:
Sõltuva mask mõjutab sind sügavalt. Mahajätmise haav võib olla lapsepõlvest kaasa tulnud ja endiselt alateadlikult su elu kujundamas. See võib mõjutada suhteid, tervist ja enesetunnet. Tervenemine on võimalik – see algab teadlikkusest ja julgusest vaadata endasse.

Kui see teema puudutas sind, siis tea, et olen sinu jaoks olemas. Holistiline regressiooniteraapia aitab sul mõista oma sisemisi haavu, vabastada allasurutud emotsioone ja taastada ühendus oma sisemise väega.