Kas sa oled kunagi mõelnud, kuidas sõnad, mida me igapäevaselt kasutame, mõjutavad seda, kuidas me ennast tunneme ja kuidas me oma elu elame? Enamasti me sellele ei mõtle. Sõnad lihtsalt tulevad suust välja, sest nii on harjutud. Aga igal sõnal on oma lugu, oma päritolu ja oma mõju. Mõnel sõnal on väga suur jõud. Ja mõnel sõnal on komme see jõud vaikselt ära võtta.

Üks selline sõna on „patsient“.

Tänapäeval kasutame seda sõna täiesti tavaliselt. Kui keegi läheb arsti juurde, siis öeldakse, et ta on patsient. See tundub normaalne ja loomulik. Aga kui vaadata veidi sügavamale, siis selgub, et sellel sõnal on hoopis teistsugune tähendus, kui me arvata oskame.

Sõna „patsient“ tuleb ladina keelest. Seal tähendas see „kannatajat“. See tähendas inimest, kes talub, ootab ja laseb endaga midagi teha. See ei tähendanud inimest, kes ise tegutseb või otsustab. See tähendas kedagi, kellega midagi juhtub.

Kui sa ütled enda kohta „ma olen patsient“, siis see sõna hakkab sind märkamatult kujundama. See paneb sind rolli, kus sa justkui ootad, et keegi teine teeks midagi sinu eest. Et keegi teine teaks paremini. Et keegi teine vastutaks. Sina lihtsalt talud ja kannatad.

Me ei tee seda pahatahtlikult. Meid on nii õpetatud. Me oleme kasvanud üles maailmas, kus tervise puhul on loomulik mõelda, et vastus on kuskil väljaspool meid. Arsti juures. Tableti sees. Süsteemis. Aga sõnad, mida me kasutame, loovad meie sees pildi sellest, kes me oleme ja milline roll meil elus on.

Kui inimene hakkab end nägema kannatajana, siis tema keha ja meel lähevad passiivseks. Ta ei küsi enam, mida tema ise saab teha. Ta ootab. Ta loodab. Ta talub. Ja nii võibki juhtuda, et ta kaotab kontakti oma sisemise väega.

Aga mis siis, kui see ei peaks nii olema?

Mis siis, kui inimene ei ole keegi, kellega lihtsalt midagi tehakse, vaid keegi, kes osaleb aktiivselt oma elus ja oma tervenemises?

Sõnad loovad reaalsust. Mitte maagilisel moel, vaid väga praktilisel viisil. Kui sa nimetad ennast millekski, siis su keha ja meel hakkavad sellele vastavalt käituma. Kui sa ütled „ma olen patsient“, siis sa annad oma jõu tasapisi ära. Kui sa ütled „ma olen terveneja“, siis sa astud täiesti teise rolli.

Terveneja ei ole keegi, kellel pole muresid. Terveneja on inimene, kes on valmis vaatama enda sisse, kuulama oma keha ja võtma vastutuse oma valikute eest. See ei tähenda, et ta ei võiks abi vastu võtta. Vastupidi. See tähendab, et ta kasutab abi teadlikult, mitte alludes, vaid valides.

Meie keha ei tee asju niisama. Kui kehas tekib valu, väsimus või mõni muu sümptom, siis see on nagu sõnum. Nagu kiri, mis ütleb, et kuskil sees on midagi, mis vajab tähelepanu. Mina ei nimeta seda haiguseks. Ma nimetan seda sõnumitoojaks. Keha räägib meiega kogu aeg. Küsimus on, kas me kuulame.

Kui inimene hakkab mõistma, et sümptom ei ole vaenlane, vaid sõnum, siis muutub ka tema suhe oma kehaga. Ta ei võitle enam enda vastu. Ta hakkab kuulama. Ja kui meel saab aru, mis on selle sõnumi taga, ja kui allasurutud tunded saavad lõpuks turvaliselt kogetud, siis saab keha hakata rahunema. See ei juhtu sunniga. See juhtub mõistmisega.

Väike muutus sõnades võib tuua suure muutuse mõtlemises. Kui sa lõpetad enda nimetamise kannatajaks ja hakkad ennast nägema inimesena, kellel on valik, siis hakkab ka elu tasapisi muutuma. Sa ei pea ootama, et keegi teine sind parandaks. Sa ei pea kannatama. Sa võid olla oma tervise aktiivne looja.

Järgmine kord, kui mõtled oma tervisele, küsi endalt ausalt, millise rolli sa endale valid. Kas selle, kus sa ootad ja talud, või selle, kus sa kuulad, õpid ja otsustad. Küsi endalt, millist sõna sa enda kohta kasutad. Ja küsi, kelle kätte sa oma väe annad.

Sinu keha kuulub sulle.
Sinu tervenemine kuulub sulle.
Sinu vägi kuulub sulle.

Kõik võib alata ühest lihtsast asjast. Sõnadest, mida sa enda kohta ütled. Ja valmisolekust kuulata, mida su keha sulle tegelikult öelda tahab.

Kui sa tunned, et su keha püüab sulle midagi öelda, siis oled oodatud seda teekonda turvaliselt ja toetatult koos minuga edasi uurima. Holistilises teraapias hoian sulle ruumi, kus keha sõnumid saavad nähtavaks ja mõistetavaks ning kus muutus saab sündida sinu enda tempos.

Kui tunned kutset, kirjuta mulle või vaata teraapiavõimalusi, vahel piisab ühest teadlikust sammust, et liikumine saaks alata.